Leiutiste klassifitseerimine

Klassifikaatori (rahvusvaheline patendidokumentide klassifitseerimise ühtne vahend) peamine eesmärk on intellektuaalomandiga tegelevate ametite ja teiste kasutajate poolt efektiivse otsingutööriista kehtestamine patendidokumentide otsimiseks ja leidmiseks, et hinnata patenditaotlustes esitatud tehniliste lahenduste uudsust ja leiutustaset.

IPC

Rahvusvaheline patendiklassifikaator (IPC) on kõige laiemalt kasutatud klassifikaator. IPC loodi Strasbourgi kokkuleppega 1971. aastal ja Eesti ühines sellega 27. veebruaril 1997. Algselt toimus klassifikaatori redigeerimine iga viie aasta tagant, alates 2011. aastast aga igal aastal.

Klassifikaator on jagatud kaheksaks valdkonnaks, mis omakorda on jagatud klassideks, alaklassideks ja rühmadeks.
Valdkonna nimetus näitab valdkonna sisu kõige laiemas tähenduses ning need on nimetatud alljärgnevalt:

A – Inimeste eluliste vajaduste rahuldamine
B – Tehnoloogilised protsessid; Transport
C – Keemia; Metallurgia
D – Tekstiil; Paber
E – Püsikonstruktsioonid
F – Mehaanika; Valgustus; Kütmine; Relvad; Lõhkamine
G – Füüsika
H – Elekter
 

CPC

Ühine patendiklassifikatsioon - Cooperative Patent Classification (CPC)

Ühine patendiklassifikaator (Cooperative Patent Classification – CPC) on rahvusvahelise patendiklassifikaatori laiendus ning järgib IPC-ga sama ülesehitust. IPC hõlmab 70 000 märksõna, CPC aga rohkem kui 250 000, olles seega tunduvalt täpsemaks otsingutööriistaks. Arvestama peab, et kõik riigid ei kasuta CPC klassifitseerimissüsteemi, seega on otsingu tegemisel sageli soovitatav kasutada mõlemat.

Viimati uuendatud 04.01.2022