Kuigi õigusaktides leiutist ei defineerita, mõeldakse leiutise all tehniliste probleemide lahendamiseks loodud tehnilisi lahendusi. Avastusi, korralduslikke ja äriideid ei loeta seega leiutisteks ning neid ei saa patentida (vaata lähemalt patendiseaduse (PatS) § 6 lg 2).

Teine leiutiste õiguskaitse vorm on kasulik mudel.

Patendi saamisel tekib patendiomanikul ainuõigus (monopol) leiutise valdamise, kasutamise ja käsutamise üle (PatS § 15).

Patendikaitse andmise õigusfilosoofiliseks aluseks on ühiskondlik kokkulepe, mis seisneb selles, et leiutaja panuse eest teaduse ja tehnika üldisesse arengusse annab ühiskond leiutajale vastutasuks võimaluse teatud aja jooksul leiutist ainsana oma äranägemisel kasutada ning sellest tulu saada. Seega ei ole patendi kehtivusaeg piiramatu.

Eesti Vabariigis ja enamikus riikides kehtib patent kuni 20 aastat (PatS § 37).

Riik kaitseb patendiomaniku ainuõigust nagu kõiki omandist lähtuvaid õigusi kohtu ja täitevvõimu teostavate haldusasutuste (politsei, täitevamet, toll) kaudu (PatS § 53).

Patendikaitse antakse leiutisele selle registreerimisega patendiregistris (PatS § 5 lg 2).

Leiutise registreerimiseks ja patendikaitse saamiseks tuleb koostada patenditaotlus ja esitada see Patendiametile. Patendiamet kontrollib leiutise patentsuse määramiseks selle uudsust, leiutustaset ja tööstuslikku kasutatavust (PatS § 8). Patentsuse kriteeriumidele vastav leiutis registreeritakse patendiregistris (PatS § 34). Leiutiste registreerimist loetakse patendi väljaandmiseks. Isik, kes patenti taotles (ehk patenditaotleja), muutub leiutise registreerimisel automaatselt patendiomanikuks. Tõendina patendi väljaandmise kohta saab patendiomanik dokumendi, mida nimetatakse patendikirjaks (lad litterae patentes) (PatS § 36).

  • Jaga

Viimati uuendatud 19.01.2022