OHIM-i ja osalisriikide kaubamärgiametite ühisteatis klassifitseerimise ühtlustamise kohta

20.02.2014
PrintPDF Jaga

19. juunil 2012 tegi Euroopa Kohus otsuse kohtuasjas C-307/10 "IP Translator". Kõnealune otsus tõi kaasa vajaduse ühtlustada Euroopa kaubamärgiametite praktikat kaupade ja teenuste klassifitseerimise, eelkõige Nizza klassifikatsiooni klassipäistes nimetatud üldmõistete aktsepteerimise osas selleks, et kaubamärgitaotlejates kindlustunne tagada.

Praktika muudatus klassipäiste üldmõistete kasutamisel

26.–28. juunil 2012 toimus OHIM-is, Alicantes klassipäiste ühtlustamise koostööprojekti (CP2 Convergence of Class Headings) raames töörühma koosolek, kus osalevad ametid arutasid ülalnimetatud kohtuasjas tehtud otsust, millest ilmneb kaks aspekti:

  • taotleja peab kaubamärgiga hõlmatud kaubad ja teenused kindlaks määrama piisava selguse ja täpsusega. See võimaldab pädevatel asutustel ja ettevõtjatel kindlaks teha kaubamärgiga seotud õiguskaitse ulatuse üksnes kaupade ja teenuste loetelu alusel;
  • Nizza klassifikatsiooni klassipäiste üldmõisteid võib kasutada nende kaupade ja teenuste kindlaksmääramisel, mille jaoks kaubamärgi õiguskaitset taotletakse, kui selline kindlaksmääramine on piisavalt selge ja täpne. Kohtuasja C-307/10 „IP Translator” punktist 54 lähtudes ei pruugi kõik üldmõisted alati piisavalt selged ja täpsed olla.

Osalised leppisid koosolekul kokku, et töötatakse välja Nizza klassifikatsiooni klassipäiste üldmõistete vastuvõetavuse hindamise ühine tõlgendus. Lisaks otsustati koostada juhised, mille abil on võimalik hinnata, millised üldmõisted on piisavalt selged ja täpsed ning millised mitte.

Sellest tulenevalt vaatasid Euroopa Liidu kaubamärgiametite esindajad läbi kõik Nizza klassifikatsiooni klassipäiste üldmõisted, et määrata kindlaks, millised neist on piisavalt selged ja täpsed ja millised mitte. Arutamise tulemusena leiti, et 197 üldmõistest 11 ei ole sõnastatud piisavalt selgelt ja täpselt, mistõttu ei saa neid ilma täiendava täpsustamiseta kaubamärgitaotluses esitatud kaupade ja teenuste loetelus vastuvõetavaks pidada. Need 11 ebasobivat terminit on:

  • 6 – lihtmetallist kaubad, mis ei kuulu teistesse klassidesse;
  • 7 – masinad;
  • 14 – väärismetallidest ja nende sulamitest valmistatud või nendega plakeeritud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse;
  • 16 – paberist ja papist valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse;
  • 17 – kautšukist, gutapertšist, kummist, asbestist ja vilgukivist valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse;
  • 18 – nahast ja tehisnahast valmistatud tooted, mis ei kuulu teistesse klassidesse;
  • 20 – teistesse klassidesse mittekuuluvad kaubad, mis on valmistatud puidust, korgist, pilliroost, vitstest, sarvest, luust, elevandiluust, vaalaluust, merikarbist, merevaigust, pärlmutrist, sepioliidist, nende aseainetest või plastist;
  • 37 – remont;
  • 37 – paigaldustööd;
  • 40 – materjalitöötlus;
  • 45 – kolmandate isikute poolt üksikisikutele nende vajaduste rahuldamiseks osutatavad isiklikud ja sotsiaalsed teenused.

Ühine seisukoht avaldati kõigi osalevate kaubamärgiametite veebilehtedel 20. novembril 2013. Iga amet pidi määrama uue praktika rakendamise kuupäeva ja teavitama sellest taotlejaid. Patendiamet teatas 17. detsembril 2013 oma veebilehel, et hakkab klassipäiste terminitega seotud ühtset praktikat rakendama alates 20. veebruaril 2014 esitatud kaubamärgitaotluste suhtes. See tähendab, et ülalnimetatud 11 terminit saab neis kaubamärgitaotlustes nimetada üksnes tingimusel, et nende sõnastust muudetakse selliselt, et need on piisavalt selged ja täpsed.

 

Üldised klassifitseerimise juhised

28. veebruaril 2013 toimunud töörühma koosolekul otsustati, et koostatavad klassifitseerimise juhised sõnastatakse selliselt, et neid on võimalik rakendada kõikidele klassifitseerimisel kasutatavatele terminitele, mitte üksnes klassipäiste terminitele.

Välja töötati kolm üldist klassifitseerimise juhist:

  1. kaupade ja teenuste loetelus olevad terminid on sõnastatud piisavalt selgelt ja täpselt, kui nendele omistatud tavapärastest tähendustest selgub asjaomaste kaupade ja teenuste kaitse ulatus;
  2. kui loetelu põhjal ei selgu kaitse ulatus, võib piisava selguse ja täpsuse saavutada eri tegurite, näiteks omaduste, otstarbe ja/või kindlaksmääratava turuvaldkonna märkimisega. Turuvaldkonna saab kindlaks määrata muuhulgas järgmiste elementide abil: tarbijad ja/või turustuskanalid, kasutatav/loodav oskuste baas ja oskusteave, kasutatav/loodav tehniline suutlikkus;
  3. ühe terminiga hõlmatud kaubad või teenused võivad kuuluda eri klassidesse. Sellist terminit võib ilma täiendava täpsustuseta pidada ühes, nö põhiklassis piisavalt selgeks ja täpseks (nt „mööbel” klassis 20, „rõivad” klassis 25). Kui kaitset taotletakse kaupade ja teenuste kitsama ehk nö eriklassi kuuluva kategooria puhul, sobib antud termin klassifitseerimiseks, kui sellele on lisatud täpsustus (nt „mööbel (meditsiiniline), meditsiinimööbel” klassis 10, „laborimööbel” klassis 9, „kaitserõivad” klassis 9, „rõivad lemmikloomadele” klassis 18).

Ülalnimetatud klassifitseerimise juhiseid hakkavad kõik projektis osalevad ametid kaupade ja teenuste loetelude kontrollimisel järgima alates käesoleva teate avaldamisest, st 20. veebruarist 2014. Kuna Patendiamet on senini kaupade ja teenuste loetelude kontrollimisel lähtunud analoogsetest põhimõtetest, siis nimetatud juhiste rakendumine Patendiameti praktikas muudatusi kaasa ei too.

Loe lähemalt: