Artiklis on esile toodud vajadus kaitsta tarkvaralisi leiutisi, mida varasemalt on peetud ebakvaliteetseteks ja mille kaitsmine on riigiti patendiseadustega kitsendatud või lausa välistatud.
Tarkvara parema kaitsmise vajadus tuleneb tehnoloogia arengust, sest erinevalt 20. sajandi teisest poolest, mil pooljuhttehnoloogia ning riistvara arenes plahvatuslikult, on viimase paari aastakümne jooksul olnud just suuri tehnoloogilisi läbimurded innovaatilise tarkvara abil.
Tänapäevaste süsteemide funktsionaalsus on sageli saavutatud riistvarale lisatud tarkvara abiga ning tarkvarast sõltub otseselt nende süsteemide funktsionaalsus ja tõhusus. Näiteks parandatakse tarkvara abil energeetikaseadmete energiatõhusust või täiustatakse tarkvara toel meditsiinilisi diagnostika- või kirurgiavahendeid.
Artikli autorid viitavad eri riikide patendialasele praktikale, tuues välja erisusi riikide patendiseadustes. Näiteks Euroopa Patendiamet on tunnistanud patendikõlbulikuks osa tarkvarast, mis on tehnilist laadi. Ameerika Ühendriikides on kaitstav vaid programmi andmekandja, aga mitte arvutiprogramm ise. Jaapani patendiseaduses viitab aga sõnaselgelt arvutiprogrammi patentsusele, kui leiutises on tarkvara koostöös riistvaraga.
Kokkuvõtteks soovitavad autorid luua laiemaid võimalusi tarkvaraalaseks patendikaitseks.
Eestis rakendatava praktika kohaselt ei ole ka Eestis arvutiprogrammid iseseisvalt kaitstavad (vastavalt patendiseaduse § 6 lg 2 p-le 5 ja kasuliku mudeli seaduse § 5 lg 2 p-le 7) ning üldjuhul on võimalik arvutiprogramme kaitsta vaid riistvaraga ühises lahenduses, kus tarkvaraga toetatakse riistvara funktsionaalsust.