Kümme aastat Patendiameti taasasutamisest

PrintPDF Jaga

Gerli KANGUR
Patendiameti patendiosakonna eelmenetluse ja dokumentatsiooni talituse vanemspetsialist
[Ilmunud: Keskkonnatehnika (2002) nr 2, lk 14-15]

Juba aastaid on meil ajakirjas "Keskkonnatehnika" olnud oma püsirubriik, kus oleme lugejaid jõudumööda oma tegevusega kursis hoidnud, ent Patendiameti minevikku pole me veel tutvustanud. Ümmarguse tähtpäeva puhul tundub olevat kohane meenutada just seda, et kuigi Patendiamet loodi n-ö tühjale kohale, on tal oma eellugu.

Patendiameti tekkelugu

Riigi Patendiametile pandi alus Eesti Kaubandus-Tööstusministeeriumi korraldusega 23. mail 1919. Patendiseadus kehtestati Eestis 1921. aastal. 15. aprillil võeti Riigikogus vastu seadus tsaariaegsete vabriku- ja käsitööstuse seaduse, leiutiste, kaubamärkide, mustrite ja mudelite kaitse seaduse ning maksuseaduse muutmise kohta. See seadus oli Patendiameti tegevuse aluseks 1937. aastani. Seadus nägi ette, et Patendiameti juurde luuakse Patendikomitee, kes vaataks läbi patenditaotlused ning otsustaks kaubamärkide, mustrite ja mudelite registreerimise. Selle seaduse järgi hakati Eestis küll välja andma leiutiste patente ja kaubamärkide tunnistusi, kuid nende uudsuse ekspertiisi ei tehtud, sest puudusid vajalikud spetsialistid ja võrdlusfondid. Patendi väljaandmise otsustas kolmeliikmeline komisjon patendiameti juhataja eesistumisel vormikohaselt esitatud patenditaotluse alusel.

Esimese patenditaotluse Eestis esitas Kaubandus-Tööstusministeeriumile 3. aprillil 1919 O. Kiese Tartust, kes taotles patenti aasaga nööpide riidele kinnitamise viisile. Et Eestis tollal veel patente välja ei antud, sai autor kaitsetunnistuse, mis anti välja 7. aprillil 1919. Eesti Vabariigi esimese patendi valdajaks sai Aleksander Mikiver Rakverest, kes 18. novembril 1920 esitas taotluse leiutisele "Horisontaalveski kivipaar, millest alumine tiirleb ja pealmine seab ennast automaatselt alumisele järele". Patent anti talle välja 1922. aastal. Esimese välismaalasele kuuluva patendi sai soomlane Veli Paloheimo, kes 12. märtsil 1920 esitas taotluse leiutisele "Kännutõstmise masin". Patent anti välja 20. oktoobril 1922.

Eesti Vabariigis oli märgatav ülekaal välismaalaste patenditaotlustel. Veel suurem oli välismaalaste patentide osatähtsus väljaantud patentide koguhulgas, sest paljud omamaised taotlused ei olnud leiutise tasemel ja nad lükati tagasi. Mitmed taotluse esitajad ei suutnud tasuda kõrget patendilõivu.

Dokumendiks, mida võib pidada Patendiameti moodustamise aluseks, on Kaubandus-Tööstusministeeriumi 23. mai 1919. aasta korraldus nr 41, millega on "Alfred Buxhoevden nimetatud ametnikuks kavatsuste ja eelarvete väljatöötamise peale kuld- ja hõbeproovidele, kaalude ja mõõtude ning patendi asjus 21 skp arvates". Paistab et Buxhoevden täitis oma ülesande. Ministeeriumi koostatud "koosseisude kavas oleviku ja lähema tuleviku peale, on Tööstuse osakonna alluvuses ette nähtud "Patentide ja kaubamärkide jaoskond" koosseisuga 2 töötajat (juhataja ja ametnik)". 4. juunil 1919 on valitsus otsustanud asutada Kaubandus-Tööstusministeeriumi juurde tehnilise osakonna, koosseisus on ette nähtud neli jaoskonda, teiste hulgas ka patentide ja kaubamärkide jaoskond.

Ministeeriumide järjekordsel reorganiseerimisel kinnitati Kaubandus-Tööstusministeeriumi koosseisu alates 1. maist 1921 tööstusosakonna alluvuses Patendiameti juhataja koht. Siitpeale ongi ametlikult käibel patendiameti nimetus. 18. maist 1921 võeti ametisse Patendiameti juhataja asetäitjaks insener Oskar Aarmann. 1. oktoobril 1921 nimetati Aarmann Patendiameti juhatajaks. Ta jäi sellele kohale kuni Patendiameti likvideerimiseni.

Patendiameti juures tegutses ka apellatsioonikomisjon, kelle ülesandeks oli läbi vaadata ja lahendada pretensioonid. Vastavalt Eesti seadusele ei registreeritud kaubamärkidena selliseid, mis olid avaliku korra või kõlblusvastased, mis võisid viia või viisid ostjat teadlikult eksiteele. Nõuti head eristusvõimet. Välismaa taotlejail oli õigus nõuda oma kaubamärgi registreerimist Eestis vaid siis, kui ta oli riigi kodanik, kus ka Eesti kaubamärke registreeriti, ja kui kaubamärk, mida sooviti Eestis registreerida, oli tolles riigis juba registreeritud. Registreerimistaotlused esitati Riigi Patendiametile Eestis elava voliniku kaudu. Kaubamärgi kaitseaeg kestis vastavalt omaniku soovile kuni 10 aastat. Kuni 1940. aasta juulikuuni, seega 21 aasta jooksul registreeriti Eestis 6587 kaubamärki.

Tollases Eestis anti patente välja leiutistele, mis olid tervikuna uudsed, samuti leiutistele, mis koosnesid uudselt kokku seatud osadest. Ühe ja sama patendi alla võis mahtuda mitu leiutist, juhul kui need kujutasid endast sisulist tervikut ja kui neid polnud võimalik üksikult kasutada. Meetodile antud patent laienes ka sellel meetodil valmistatud tootele.

Patenditaotlejaks ja patendivolinikuks võisid olla Eesti ja ka teiste riikide kodanikud ja juriidilised isikud. Patent kehtis Eestis 15 aastat. Ekspertiisi tollal ei tehtud, kasutati avaldussüsteemi. Patendi peale oligi kirjutatud, et Vabariigi Valitsus ei vastuta selle eest, kas leiutis on patenditaotleja omand, kasulik, tõepoolest uus, õigesti ja täpselt kirjeldatud.

20 aasta jooksul anti Eestis välja umbes 3000 patenti, seega keskmiselt 143 patenti aastas. Eesti seadused nägid ette ka mustrite ja mudelite ainukasutamisõiguse kaitset tähtajaga kuni 10 aastat. 12. veebruaril 1924 ühines Eesti Vabariik tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga ning 1927. aastal autoriõiguste kaitse Berni konventsiooniga. Uus patendiseadus anti Eestis välja 24. septembril 1937 ja see hakkas kehtima 1. jaanuaril 1938. See seadus tugines Saksa patendisüsteemile. Eesti Vabariigis anti välja ligi 3000 leiutise patenti ning üle 6500 kaubamärgi registreerimise tunnistuse. Välismaiste kaubamärkide registreerimise arv oli keskmiselt 1,5 korda suurem kodumaistest.

1940. aastal, pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist likvideeriti Riigi Patendiamet ja hävitati kogu süsteem. Kolm kuud pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal taasasutati Vabariigi Valitsuse 1991. aasta 3. detsembri määrusega nr 254 Eesti Vabariigi Riiklik Patendiamet. 10. märtsil 1992, mil tõeliselt algas Patendiameti tegevus, oli Riigi Patendiametis tööl üks inimene ning polnud ühtki tööstusomandi kaitset reguleerivat seadust. Tänaseks on loodud kõik olulised seadused ja nende alusel teeb Patendiametis oma igapäevast tööd 76 inimest.

 

Viimati muudetud 03.06.2014