On põhjust täna ja siin ametliku ning väga tõsise ettekande asemel jutustada Teile mõnevõrra vabamas toonis ühe Eesti ametiasutuse, nimelt Patendiameti, saamislugu meeldejäävatel päevadel pärast taasiseseisvumist. Seesugust, riigi majandusele olulist ametit, tuli Eestis teha juba teist korda. Nagu paljusid teisigi ameteid. On teada, millal niisugune asutus sündis Eestis esimest korda, selleks kuupäevaks on 23.mai 1919. aastal. Meie riigile üldsegi mitte kergel ajal, käis ju Vabadussõda. Kahjuks ei tea me sugugi kuidas see käis. Selge see, et kaubandus-tööstusminister kirjutas alla vastavasisulisele paberile, et ametisse määratakse isik patentidega tegelemiseks. Ja edasi. Kuidas üldse tuldi mõttele seesugune isik leida ja ametisse panna? Kust asi tegelikult hargnema hakkas, kes meil oli tööstusomandi õiguskaitsega varasematel aegadel kokku puutunud. Me ei tea seda. Oleks ainet ajaloolastele uurimiseks. Huvi muidugi leidus, egas tööstus Eestis puudunud. Siin oli tekstiilitööstust, metallitöötlemist, päris suured laevaehitustehased, elektrimasinaehitust ning puidutöötlemistööstust. Rohkem oli väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid, aga oli ka üpris suuri. Ehitati oreleid ning valmistati klavereid. Võis siis oodata, et leidub neid, kes on huvitatud tööstusomandi kaitsest. Kaubandust küll rohkem, aga miks ka mitte tööstust, huvitasid kaubamärgid. Kui uurida, milliseid kaubamärke rutati registreerima pärast selleks vajaliku ametkonna ellukutsumist, jääb mulje, et tol ajal Eestis ainult suitsetati ja viksiti kingi. Niivõrd palju oli seesugusele tegevusele suunatud kaubamärke. Kahtlemata on läinud aegadest leida palju muudki huvitavat, mida tasub tänapäeval teada. Kuid meie asi on tulla ajas pisut lähemale, läinud sajandi 90ndate aastate algusesse.
Tööstusomandi õiguskaitse probleemistikuga tegeldi ju ka okupatsiooniaastail. Asi sai teatava hoo sisse pärast 1965. aastat, mil toonane Nõukogude Liit ühines Tööstusomandikaitse Pariisi konventsiooniga. Järsku nõuti toodete patendipuhtust ja seda pidi siis uurima hakkama. Et töösse ja materjali rohkusesse mitte ära uppuda, tuli tutvuda klassifitseerimisega. Ellu kutsuti Moskva Patentoloogiainstituudi Tallinna filiaal, kus siis need, kel juba oli kõrgema hariduse diplom, said täiendavat koolitust tööstusomandi õiguskaitse valdkonnas. Instituut andis hea teoreetilise ettevalmistuse ning selle pinnal patentoloogi kutse. Diplom oli võrdväärne kõikide teiste kõrgkoolide diplomitega.
Siin-seal arenes ka leiundustegevus. Enamasti täiesti tõsine, aga nii mõnigi kord ka plaaniga ette nähtud. Omaaegsetest kaitsedokumentidest, autoritunnistustest, kui nad ikka olid kaitsedokumendid, Eestis puudust polnud. Pikkamööda võttis jalgu alla patentimine, mis tähendas juba dokumentide vormistamise kõrgemat taset, näidates samal ajal, et Eestist tuleb patentseid leiutisi. Kuna turumajandust ei tuntud, või parimal juhul teati ühte-teist ainult teoreetiliselt, juhtus üsna tihti, et oldi uhked ja imetleti saadud patenti, aga peale sellega hakata midagi ei osatud. Asjaajamine oli pikaldane ja tülikas, sest kõik käis Moskvas asuva kaubanduspalati kaudu. Teisest küljest taas, kuivõrd see nii oli, ei pidanud patenditaotleja ka mingeid taotluskulusid kandma. Maksis Kaubanduspalat.
See, millest äsja jutustatud, tähendas tegelemist tööstusomandi õiguskaitsega, mille käigus omandati teadmisi kõigest, mis valdkonna alla käib. Tegijateks sattusid need, kel asja vastu huvi ning kalduvusi, ja mis peamine, kes kas või mingil määral oskasid keeli. Keeleoskuseta on tööstusomandi kaitse aeg-ajalt võrdlemisi tõsiselt lainetaval merel võimatu seilata. Olgu öeldud kas või nii palju, et tutvumine ainega hakkas vene keeles. Kogu seadusandlus oli venekeelne, suhtlus Leiutiste ja avastuste komitee ning kaubanduspalatiga käis vene keeles. Patendiekspertiisi tehes pidi oskama vähemalt inglise keelt, hea kui võis toetuda saksa keele abile. Keeleoskajaid, tehnilise keele häid oskajaid, nappis kõikjal. Imestada pole siin midagi. Keeleoskus ei püsi ega arene kui puuduvad võimalused rääkida. Nõukogude võimu viljastavates tingimustes rääkimisvõimalusi ei olnud. Keeleoskuse elavana hoidmiseks raadiokuulamisest ei piisa.
Plaanimajanduse kitsaste pihtide vahel olles puudusid teadmised, mil viisil kasutatakse tööstusomandi õigusi turumajanduses. Peamine oli selge, mis asi on leiutis ja kuidas koostatakse patenditaotlust, misjaoks on olemas kaubamärgid ja kuidas neid registreerida, mis asjad on tööstusdisainilahendused tolleaegse nimetusega tööstusnäidised. 1991. aasta sündmuste keerdkäikudes Eesti taasiseseisvus, maailma kaardile ilmus jälle üks riik, mida keegi enam ei mäletanudki, ja kõike, mis tähendab iseseisvat riiki, tuli alustada algusest peale. On tegemist väga suure tööga, et millestki väljakuulutatust tegelik ja toimiv riiklik organism saaks. Olgu ajaloosündmused millised tahes, kord jõuab kätte hetk, mil tuleb riikliku ülesehitustööga peale hakata. Üks selliseid hetki oli Eesti jaoks okupatsiooniajast tulnud plaanikomitee ümbernimetamine, ka ümberkujundamine Majandusministeeriumiks. Sellest asutusest läks J. Ostrati ja A. Võsu eestvõtmisel Vabariigi Valitsuse poole teele ettepanek kutsuda meie riigis ellu Patendiamet. Ei ole teada, et ettepanek tekitanuks suuremaid kõhklusi ja asjatuid vaidlusi. Üsna lühikest aega peale taasiseseisvumist, vähem kui neli kuud, andiski Vabariigi Valitsus, mida tollal juhtis peaministrina E. Savisaar, 3. detsembril 1991. aastal välja määruse nr 254 Patendiameti asutamise kohta. Nagu ka praegu, nii oli tollalgi valitsusel piisavalt igasugust tegevust. Aga äsjamainitud määruse väljaandmisega näitas valitsus, et ta mõistab probleemi. Tahan öelda, et see teeb au valitsusele, sest poliitilis-majanduslikus olustikus, milles me tollal olime, ei pruukinud tööstusomandikaitse ametkonna ellukutsumine just esmajärgulise tähtsusega tunduda. Samasuguses või sarnases olukorras leidus Eesti valitsuses tulevikku selge pilguga vaatavaid poliitikategelasi ka 1919. aastal. Oletatavasti oli olukord veelgi raskem, sest valitsusel tuli sõda pidada. Ometi jätkus usku ja lootust, et sõda lõpetatakse edukalt ja seejärel tuleb majandust korda seadma hakata. Nii läkski. Kui päevakorda, seoses sõjajärgse ülesehitustööga, tõusetusid tööstusomandi õiguskaitse probleemid, oli valitsusel vastav ametkond olemas. Seda äkilisemalt kerkisid õiguskaitse probleemid päevakorda pärast taasiseseisvumist, kuid sellest pisut eespool.
Kui Patendiameti olemasolule oli õiguslik alus valitsuse määruse näol pandud, kerkis päevakorda jalamaid uus probleem. Kes siis ikka hakkab seda ametit tegema? Aga enne vaieldi, missuguse tööstusomandi õiguskaitse süsteemi peaks Eesti kasutusele võtma. Neid süsteeme on kaks – ekspertiisisüsteem ja avaldussüsteem. Otsustati hakata rajama ekspertiisisüsteemi, mida kasutavad peaaegu kõik Eesti naabrid. Niivõrd kuivõrd me tööstusomandikaitse süsteeme teoreetiliselt tundsime oli ekspertiisi kasuks argumenteerimine hõlpsam. Et tõsise ekspertiisi läbi teinud taotluse alusel välja antud dokument pakub tõhusamat kaitset kui dokument, mis on väljaantud vaid formaalsele kontrollile allutatud taotluse alusel. Et me oletatavasti saame kasutada oma ekspertiisi tegevate lähemate ja kaugemate naabrite kogemusi nii seadusandluse kui ka tegeliku igapäevatöö vallas. Tegelikult on nii ka läinud.
Tollal, kui Patendiametile juriidilist alust pandi ja süsteemide asjus vaieldi, töötasin mina Eesti Teaduste Akadeemia Spetsiaalses konstrueerimisbüroos, patendiosakonnas, mille kauaaegseks juhatajaks oli olnud Heinrich Krupp. Ühel päeval seisis ta minu töölaua juures ja tema sõnad olid järgmised: „Kõik need pikad aastad, mis me siin koos oleme töötanud, oled sa kogu aeg rääkinud „Eesti riik, Eesti riik ja Eesti riik!“ Nüüd on see Eesti riik olemas ja sulle tehakse ettepanek minna ja hakata sellele riigile patendiametit tegema. Kõik eeldused on sul selleks olemas ja aega vastamiseks ... kümme minutit!“ Ootamatu oli see küll, pealegi ei olnud mul mingisuguseid ametite rajamise kogemusi. Tõsi muidugi oli, et kogu aeg unistasin omariiklusest, väljendades oma unistusi ka kuuldavalt. Olen samu unistusi väljendanud ka mujal, paha okupatsiooniaastatel mulle sellest siiski sündinud ei ole. Need minu unistused ei ole, kõige järele otsustades, kunagi jõudnud sinna, kust pahandused, kergelt öeldes, kaela oleks tulnud. Olen palju tänu võlgu neile, kes siin-seal juhtusid mind kuulma.
Kuid edasi. Minu jaatav vastus, nõustumine ettepanekuga, tuli rutem kui kümne minuti jooksul. Taganeda ma ei tahtnudki, minu suur soov oli teha midagi Eesti heaks ja omal kohal oli ka väike uudishimu, mis sellest välja tuleb. H. Kruppi ettepanek oli igati omal kohal. See andis võimaluse. Ametisse määramine leidis aset Tööstuse- ja Energeetikaministeeriumis, kus tuli astuda komisjoni ette, kuhu kuulusid minister A. Treimann, R. Sinijärv, A. Hamburg, K. Kaaristu ning R. Sild. 10. märtsil 1992. aastal asusin oma uuele töökohale endises Patenditeenuste Keskuses, Tallinnas, Toompuiestee majas number 7, olles Patendiameti teenistuja nr 1. On muidugi uhke öelda, et olen selle ameti esimene teenistuja, kuid tol hetkel, peale kõige muu, olin tõepoolest üksi. Mida teha, kuidas teha, mismoodi edasi? Esimese tööna sai koostatud loodava asutuse struktuurskeem. Skeem on osutunud õnnestunuks, aja jooksul pole olnud vajadust suuremaid muudatusi ette võtta. Teiseks tõusetus jalamaid päevakorda personaliküsimus. Õnneks oli Eesti pikemat aega tegutsenud Moskva Patentoloogiainstituudi filiaal H. Koiteli eestvedamisel. Selle lõpetanuil olid päris head teoreetilised teadmised tööstusomandi õiguskaitsest. Nende poole saigi pöördutud. ettepanekuga tulla tööle ning hakata Patendiametit üles ehitama. Tundus loomulikuna, et Patendiametis jätkab tegevust juhtkonda kuuluvana Patenditeenuste Keskuse juhataja H.-K. Lahek, kes ettepanekuga ka nõus oli. Paari nädala pärast asus ametis tööle peadirektori esimese asetäitjana T. Lumi, kes on meiega ka praegu, olles ära teinud ameti ülesehitamisel erakordselt suure töö. Pikkamööda tuli inimesi juurde, 1992. aasta me lõpetasime 38 töötajaga. Paljud neist tegutsevad Patendiametis ka veel praegu, mis annab tunnistust suurest püsivusest, lugupidamisest töö vastu ning truudusest. Neid inimesi on 12. Ma kummardan nende ees ja tänan. Ainult püsivusega on võimalik midagi ära teha, mitte lakkamatute teadetega uute väljakutsete otsinguist.
Väga ulatuslikuks ja kestvaks tööks kujunes tööstusomandi õiguskaitse seaduste koostamine ning käiku panek. Selleks kutsusime ellu teadus-metoodika nõukogu eesotsas professor A. Kukrusega, ühe kõige tunnustatuma teadusmehega valdkonnas, millest praegu on jutt. Esimene seadus, mida teadus-metoodika nõukogu koostama asus, oli kaubamärgiseadus. Seaduste tegemise kogemused puudusid, küll aga võis lugeda teiste maade seadusi ja vaadata, kuidas nad ülesehitatud on. Maha kirjutamine ei tulnud kõne allagi, kuivõrd igal maal on oma viis, kuidas seadusi koostatakse ja mismoodi nad oma valdkonda reguleerivad. Eestis on seadusloome alal tugevad Saksa mõjud. Kuulusime minevikus küll Vene tsaaririigi koosseisu, kuid siin olid jõus Balti Eraseadus ja muud seaduslikud aktid, millede ülesehitus oli suuremal või vähemal määral pärit Saksa õigusruumist. Piilusime Soome poole, lootuses, et saame kasutada pikemat aega jõus olnud ning hästi viimistletud sealseid seadusi, neid tarbe korral Eesti oludele kohandades. Sellest ei tulnud midagi välja. Soome seaduste ülesehitus erineb üsna suurel määral viisist, kuidas seda on läbi aegade tehtud Eestis. Lõpptulemus on see, et pärast väga suurt 1992. aasta suvel tehtud tööd valmis teadus-metoodika nõukogul kaubamärgiseaduse eelnõu, tehtuna nii, nagu see Eestis tavaks on olnud. Suureks abiks sealjuures olid paljud meid ümbritsevate maade, aga ka kaugemate, samasisulised seadused. Saatsime oma seaduseelnõud reeglina Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni ja mitmete riikide patendiametite juristide kätte arvamusteavaldamiseks ning märkuste tegemiseks. Oleme koostöö eest palju tänu võlgu Erkki Wuorile ja Eija Nuorilahti-Solarmole Soome Patendi- ja Registrivalitsusest.
1992. aasta märtsi lõpus külastas meid Soome Patendi- ja Registrivalitsuse delegatsioon eesotsas peadirektor M. Enäjärviga, tehes ettepaneku sõlmida koostööleping. Lepingu me sõlmisime ning see on olnud üks väga edukas koostööleping, mis on jõus tänapäevani. Te võite vaid ette kujutada, kuidas me viisteist aastat tagasi alustasime. Olgu aga kohe öeldud, et ega kuskil alustata nii, et kõik on olemas, piisab vaid tulla, istuda laua taha ning kõik hakkab kohe käima. Meil ei olnud ei faksi ega paljundusmasinat, mobiiltelefonidest ning arvutitöökohtadest rääkimata. Eestis elati romantilist aega, mil faksiaparaate oli vähestel, faksipaberit veelgi vähem. Ettevõtjad saatsid oma konkurentidele sisutuid faksikirju, et ära kulutada nende faksipaberi tagavara. Seda arvati olevat konkurentsivõitlus. Alguses saime oma Soome sõpradelt nii kirjutuspaberit kui ka kirjutusvahendeid. Saime faksiaparaadi, saime ka esimese arvuti. Peadirektor M. Enäjärvi veenis Norra kolleege, et nendeltki saaksime arvuteid. Need arvutid me saime, pikkamööda edenes Patendiameti komputeriseerumine. Praegu on isegi raske ette kujutada, et kunagi neid ei olnud. Aga praegu ei oska enam hästi ette kujutada sedagi, kuidas me ometi tulime toime üpris tühise hulga autodega. Kuidas me küll siiamaani oleme jõudnud! Mis eriti tähtis, on see, et Soome kolleegid sillutasid meile teed laia maailma. Pikapeale ja raskustega oleksime selle tee käinud, aga asi nõudnuks palju rohkem aega ja vaeva. Meie tänu ja tunnustus selle eest püsib läbi aegade, Soome on teinud oma vaiksel ja delikaatsel moel väga palju, et lõunanaabrit aidata. Kuidas oleks võimalik seda unustada.
1992. aasta mais, Soome Patendi- ja Registrivalitsuse juubelil leidis aset kohtumine Euroopa Patendiameti peajuristi dr U. Schatziga. Dr U. Schatz oli seisukohal, et Eestil pole mõtet oma patendiametit asutada, Euroopa amet teeks meie eest töö ära. Pealegi, kas meil on ettekujutust, kui keeruline on patendiekspertiis ja mis see maksab. Talle sai vastatud, et on iseseisva riigi asi, milliseid ametiasutusi ta peab vajalikuks ellu kutsuda, ja ka kaubamärkidega tuleb tegemist teha, millega Euroopa Patendiamet ei tegele. Sama aasta suvel kutsus Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni peadirektor drA. Bogsch verivärske Patendiameti juhtkonna tutvumiskülaskäigule Genfi. Reisisime endise Nõukogude Liidu passidega, mis siin-seal piiridel tekitasid segadust ning ebamugavaid olukordi. Passides olid küll Eesti Vabariigi templid, aga paljud piiripolitseinikud Euroopas niisugust riiki ei tundnud. Asja klaarimine võttis aega. Dr A. Bogsch oma kaastöölistega võttis Eesti esindajad sõbralikult vastu. Jutustasime, mis ja kuidas, mida teeme ja kavatseme teha, et Eesti saaks igatpidi tööstusomandikaitse Pariisi konventsiooni kohase Patendiameti. Eks sealgi oli kahtlusi, kas ikka saame aru ülesande suurusest, mille oleme enesele võtnud. Lubati igati aidata ning toetada, mida on ka tehtud. Oleme suure tänu võlgu WIPO tolleaegsele juhtkonnale, eelkõige dr A. Bogschile, asepeadirektor F. Curchod’le ning peajurist L. Baeumerile. Hea koostöö ja teineteise mõistmine on jätkunud ka WIPO uue juhtkonnaga eesotsas peadirektor K. Idrisega.
Tagasiteel Genfist tegime vahepeatuse Münchenis, et külastada nii Saksa kui Euroopa Patendiametit. Saksa ameti ning selle tolleaegse direktori E. Häusseriga olid meil tekkinud väga head koostöösuhted, mis jätkusid, kui ameti eesotsas seisid N. Haugg ning H.-G. Landfermann. Saime Saksa ameti juristidelt seadusloome jaoks palju praktilisi nõuandeid. Euroopa Patendiametis arenes vestlus selle ameti nimekate juristide U. Schatzi ja G. Kollega. Kõigepealt küsiti meilt, kuidas on lood patendiseadusega. Sai vastatud, et patendiseadust Eestil veel ei ole. “Kuidas on võimalik,” imestas härra Kolle, “patendiamet on, aga patendiseadust pole?” Tuli vastu küsida, et oleks see siis kuidagi teistmoodi või parem, kui oleks patendiseadus, aga ei oleks ametit. Lõpuks said meie võõrustajad aru äsja taasiseseisvunud riikide mitmetest probleemidest, miks on neis paljud asjad teistmoodi kui riikides, mis on saanud pikema aja jooksul rahulikult areneda. Ütlesime, et teeme selleks kõik, et ka Eestil oleks võimalikult lühikese aja möödudes patendiseadus. Nii kaugele jõudsime kahe aastaga. Ma arvan, et see oli ikkagi võrdlemisi lühike aeg, et koostada nii keerukas seadus, nagu seda patendiseadus on, ning läbida kehtestamise protseduurid.
Avaldasime ka soovi ühineda Euroopa patendikonventsiooniga ehk teisisõnu saada Euroopa Patendiorganisatsiooni liikmesmaaks. Meile soovitati nn laienemislepingut. Olime seisukohal, et eesmärk on ikkagi Euroopa Patendiorganisatsiooni liikmestaatus. Laienemisetapp tundus asjatu venitamisena. Oma uljuses ei olnud meile päris selge, et nii lihtsalt need asjad maailmas ei käi. Aja jooksul tuli läbida ka vaatlejastaatus Euroopa Patendiorganisatsiooni haldusnõukogus. 1. juulil 2002. aastal ühines Eesti Euroopa patendikonventsiooniga ning sai Euroopa Patendiorganisatsiooni täisliikmeks. Meie esimesest külaskäigust Euroopa Patendiametisse ning soovi avaldamisest ühineda Euroopa patendikonventsiooniga oli möödunud kümme aastat! Nüüd polnud enam kellelegi vaja seletada, miks Eestil see või teine tööstusomandikaitse seadus puudub. Kõik seadused olid olemas ja ka Patendiamet nägi hoopis teistsugune välja, kui kümme aastat tagasi.
1993. aasta külmal kevadtalvel, mil kütmisega oli Eestis tõsiseid muresid, ilmus Patendiametisse üks väga otsekohene, kindla ütlemisega külaline. See oli Norra Patendiameti asepeadirektor K. A. Evjen, kelles võis aimata sõjaväelase väljaõpet saanud meest. Selguski, et meie külaline oli teeninud ohvitserina Norra kuninga juhtlaeval. Jutt oli asjalik ja lühike – millega Norra amet saab aidata? K.A. Evjeni huvitas ka, mida me endi ette püstitatud ülesannete lahendamiseks kavatseme teha ja kuidas. Eespool on juba olnud juttu, kuidas me Soome kolleegide abiga saime Norrast arvuteid. Siin on K. A. Evjen olnud otseselt seotud. Meie inimesed on käinud Norra Patendiametis väljaõppel, seaduseloojad on saanud head nõu Norra Patendiameti juristilt P. Lossiuselt. Meenutame kõiki ja kõike tänuga.
Seega siis nüüd, viisteist aastat peale alustamist, on Eestil olemas täiskomplekt tööstusomandikaitse seadusi. Patendi- ja kasuliku mudeli seadused hakkasid kehtima 23. mail 1994. aastal. Tööstusdisaini kaitse seadus 11. jaanuaril 1998. aastal. Mikrolülituse topoloogia kaitse seadus 16. märtsil 1999. aastal ning geograafilise tähise kaitse seadus 10. jaanuaril 2000. aastal. Patendiameti töötajate kaastegevusel on 2002. aastal vastu võetud karistusseadustik, mis käib intellektuaalomandi vastastee süütegude kohta ja Tolliseadustik, mis käsitleb kauba ebaseaduslikku toimetamist üle tollipiiri. 2004. aastal võeti vastu Tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadus. Samal aastal hakkas kehtima uus kaubamärgiseadus. Enne seda pidas kaksteist aastat vastu meie seaduseloojate esiklaps, 1. oktoobril 1992. aastal jõustunud kaubamärgiseadus.
Tegevuse algaastatel osalesid Patendiameti esindajad vahetult teadus-metoodika nõukogu poolt koostatud seaduseelnõude vastuvõtmise protseduuridel nii Vabariigi Valitsuses kui ka riigikogus. See oli lihtne ja töökindel viis seaduste kehtestamiseks. Olgu siin öeldud ka, et ükski tööstusomandikaitse seaduse eelnõu ei ole kunagi Riigikogus saanud vastuhääli. Ega ole ka hilisematel aegadel põhjustanud mingeid suuremaid probleeme. Au ja kiitus tegijatele sedavõrd kiire ja hea töö eest. Suhteliselt tõsiseid hetki asjade korraldamisel elasime üle oma seaduste jõustamisel ning kasutuselevõtul peaminister T. Vähi valitsuse ametis olles. Olgu talle siinkohal öeldud tänusõnad mõistva suhtumise ning kiire reageerimise eest! Meie koostöö oli hea ning andis soovitud tulemusi. Keerulised olid rahastamisküsimused kui tegevust alustasime. Leidsime noil päevil mõistmist ning toetust ka rahandusminister R. Millerilt, kellele samuti kuulub meie lugupidamine ja tänu. Patendiraamatukogu täiendamisega tekkisid probleemid, kuna fondide hinnad tõusid ... sada korda. Tänu majandusminister T. Sildmäele eraldas Vabariigi Valitsus lisaraha raamatukogu fondide täiendamiseks.
1994. aastal ühines Eesti Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooniga. Omaette probleem tekkis meie suhetes Tööstusomandikaitse Pariisi konventsiooniga, millega Eesti oli ühinenud 12. veebruaril 1924. aastal. Kuidas suhtuda liikmestaatusesse, mis oli alanud aastakümneid tagasi ning katkenud mitte liikmesriigi enda soovil, , vaid okupatsiooni tõttu. Selge oli, et tegemist on sama riigiga, kes ühines Pariisi konventsiooniga 1924. aastal ning vabanes okupatsioonist 1991. aastal. Liikmeksolekut tuleb taastunnustada. Ajaloo keerdkäike polnud rahvusvahelisel tasandil kerge mõista, mistõttu tekkis vaidlusi. Meile soovitati uuesti ühineda. Nõnda talitades oleksime omalt poolt seadnud küsimärgi alla Eesti riikliku järjepidevuse. Ei tohi unustada, et hetkel, mil mainitud probleemile otsiti lahendust, olid mitmed riigid EestiVabariigi uuesti tunnustamise asemel teatanud, et seda pole vaja, kuivõrd tegemist on sama riigiga, mida aastaid tagasi juba tunnustatud on. Asi lõppes Eesti riigi taastunnustamisega Pariisi konventsiooni liikmesmaana 24. augustil 1994. aastal ühes äramärkimisega ametlikus dokumendis, et tunnustatakse ka algupärast ühinemist.
Pariisi konventsiooni liikmesmaa staatus andis meile võimaluse ära kaitsta rahvusvahelisel tasandil Eesti Vabariigi riiklikud sümbolid, lipu, vapi ja teenetemärgid, eesotsas Vabariigi Presidendi ametitunnusega. See oli huvitav, aga ka keeruline ettevõtmine.
Aja jooksul ühines Eesti paljude Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni poolt hallatavate rahvusvaheliste konventsioonide, lepingute ning kokkulepetega. Et teha võimalikult tihedat koostööd, olla seal, kus arutatakse olulisi küsimusi, võetakse vastu otsuseid ning püüda kõige kindlamal viisil kaitsta rahvuslikke huve. Eesti osaleb mainitud konventsioonide, lepingute ning kokkulepete juurde kuuluvate liitude juhtorganite tegevuses, mis on omamoodi tunnustuseks tööstusomandikaitse valdkonnas tehtud ülesehitustööle. Käesoleval hetkel tegutseb Patendiameti peadirektor M. Päts Mikroorganismide patendiekspertiisiks deponeerimise rahvusvahelise tunnustamise Budapesti lepingu alusel tegutseva liidu asepresidendina ning peadirektori I asetäitja T. Lumi Tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppealusel tegutseva liidu asepresidendina. Mitmete rahvusvaheliste erialaliitude juhtorganitesse on Eesti esindajaid valitud ka varem.
Tegevust alustades arvasime, et meie töö piirdub seaduste koostamise ning nende jõustamisega, ameti materiaalse kordaseadmisega, taotluste menetlemise ja kaitsedokumentide väljaandmisega. Kuid kõik kujunes märksa ulatuslikumaks ja keerulisemaks. Väga tõsiseks osutus meie töö seoses Maailma Kaubandus- organisatsiooniga. Ka Maailma Intellektuaalomandi Organisatsioonist tuleb jätkuvalt uusi või täiendatuid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mida me peame kohandama. Üpris suur on olnud tööde maht seoses Euroopa Liidu õigusaktidega. Me osaleme Põhja- ja Baltimaade patendiametite juhtide korrapärastel töökoosolekutel.
Patendiameti tegutsemise aastail sai asutatud tööstusomandi apellatsioonikomisjon. Komisjon menetleb Patendiameti otsuste peale esitatud kaebusi, olles kohtueelseks instantsiks. Pole huvituseta märkida, et nii mõneski maas kuulub apellatsioonikomisjon Patendiameti koosseisu, kusjuures on selle esimeheks ameti peadirektor. Asusime seisukohale, et Eestis see nii küll olla ei saa, et see, kelle tegevuse vastu esitatakse kaebusi, neid ise ka lahendab. juba puhtinimlikult on see üpris raske. Väga kindlalt esitas oma arusaamu selles asjas meie teadus-metoodikanõukogu esimees professor A. Kukrus. Samal seisukohal oli ka Patendiameti juhtkond. Muide, meil oli kogemusi, kuidas okupatsiooniaastail kaebustega ümber käidi. Kui keegi liiduvabariigi juhtkonna peale juhtus Moskvasse kaebama, saadeti kaebus lahendamiseks sellesama juhtkonna kätte. Kõige paremal juhul oli tulemus see, et enam ei kaevatud.
Eestis sai ellu kutsutud patendivolinike institutsioon, mis käib lahutamatu osana tööstusomandi õiguskaitse süsteemi juurde. Peamiselt vahendavad volinikud Pandiametile väliskliente, kuid nende kui asjatundjate poole pöörduvad sageli ka Eesti taotlejad. Volinikud on meil hea väljaõppega, aastate jooksul on omandatud piisavalt kogemusi, et tööd hästi teha. Kuid tegevuse alguses see kõik ei olnud üldsegi nii. Välisvolinikud püüdsid selgeks teha, et Eesti tööstusomandi õiguskaitsesüsteem volinikke ei vajagi. Nemad, välisvolinikud, olgu siis Saksas, Rootsis või Soomes, teeksid töö ära. Neil on sissetöötatud, majanduslikult kindlalt jalgadel seisvad bürood ja suured kogemused. Volinikud peavad hästi oskama Patendiameti ametlikku töökeelt. Kuigi eesti keel ei kuulu just maailmas kõige levinumate hulka, leidus Saksamaal ja Rootsis selle keele oskajaid. Soomes, nähtavasti, oldi seisukohal, et tullakse toime. Välisvolinikud olid sedavõrd valmis Eesti turule tulema, et neil olid isegi valdkonnad omavahel jagatud.
Tallinnas, Toompuiesteel, seisab hall paekivimaja, mis on ehitatud 20. sajandi alguses. Kõigepealt on see olnud pikemat aega elumaja. Seejärel kohandatud büroohooneks Patenditeenuste Keskusele. Peaaegu taasiseseisvumisest alates tegutseb hoones Patendiamet. Majas on tegutsenud muidki asutusi., nagu Eesti Autorite Ühing, Filatelistide Selts ning NOWE pank. On raske öelda kui palju kellelegi majas olevad ruumid sobisid, aga paistab, et toime tuldi. Patendiamet hakkas oma töödega peale kahel ülemisel korrusel. Ruumi ei olnud palju, kuid esialgu saime hakkama. Mis ruumide ehitustehnilisse ja esteetilisse seisundisse puutub, siis see oli täielikus kooskõlas ajastu arusaamade ning võimalustega. Paralleelselt seadusloome ja muude ameti ülesehitamiseks vajalike töödega asusime korrastama omi ruume, silmas pidades, et teha tööd tulemuslikult, peavad nii ruumid kui ka töökohad olema mugavad ning hästi sisustatud. Viibime me ju oma tööaastail pea kolmandiku kasutada olevast ajast töökohtadel. Tööd võtsid aega, olles kohati päris suured. Püüdsime neid korraldada nii, et Patendiameti tegevus ei oleks häiritud. Nüüd, mil enam-vähem kõik on tehtud ja korras, on mõnigi kord olnud kahju, et me ei taibanud enne ümberehitustööde algust pildistada omi ruume sellistena nagu nad olid. Oleks tänulik materjal ajaloo jaoks, sest kunagine seis kipub ununema ja uued töötajad ei kujuta ettegi, mismoodi nii mõnigi nurk välja nägi. Aastate jooksul on tehtud suur töö. Praegu näeb Patendiamet välja nii, nagu me tegevuse alg-aastail ette kujutasime.
Patendiamet on oma tegevuse jooksul lähtunud Vabariigi Valitsuse seisukohast, et iseseisval riigil peavad olema kõik vajalikud ametiasutused. Riigi toimimiseks vajalike ametiasutuste ülesandeid ei saa ei praegu ega tulevikus delegeerida rahvusvahelistele struktuuridele. Mainitust tulenevalt juhendub Patendiamet oma tegevuses rahvusliku tööstusomandikaitse süsteemi täiustamisel järgnevast:
- süsteemi edasiarendamine maailma ja Euroopa Ühenduse süsteemi koostisosana;
- rahvuslike institutsioonide säilitamine ja areng;
- rahvusliku tehnikakultuuri ja tehnikakeele säilitamine ja areng.
15. ja 88-aastane Patendiamet on valmis jätkama tööd Vabariigi Valitsuse poliitika elluviijana tööstusomandi õiguskaitse valdkonnas.
Tänan Teid!