Eesti kirjakeele olukorrast

Sirp 20.04.2001

Eesti Keele Kaitse Ühingu üldkoosoleku seisukohad 21. 03. 2001

Eesti taasiseseisvusliikumise kõrgaastail 1987 – 1991 süvenes eestlaste rahvuslik iseteadvus, töötati välja ja võeti vastu seadus riigikeelest, teadvustati omakeelse kultuuri, hariduse ja teaduse tähtsust. Kujunes arusaam Eesti riigi iseseisvusest ja eesti keele vääramatust osast selles.

Möödunud kümne iseseisvusaasta jooksul on toimunud kahetsusväärseid muutusi. Eesti kirjakeelt on küll säilitanud, hoidnud ja kaitsnud eeskätt filoloogid, õpetajad, mitmete eri teadusalade (botaanika, zooloogia, looduskaitse, metsandus) õpetlased, kuid samas on ilmnenud eesti kirjakeelt ohustavaid tendentse.

Mitmed teadlased ja ühiskonnategelased on soosinud võõrkeelte kasutamist teaduses ja hariduses. Erakoolides ja ka mõne riikliku ülikooli osakonnas on tegevus võõrkeelne (inglise või vene keel). Meediakanalid on loobumas eesti kirjakeelest ja asemele on tulemas eesti-inglise segakeel. Eriti paistavad selles osas silma nn. kerge muusika, televisiooni ja kunsti ala tegelased. Ka ilukirjanduses on keele risustamise tendentse.

Me saame aru, et mõne tehnilise teadusala praegune kiire areng ning eestikeelse terminoloogia mahajäämus või vähene tuntus soosib ingliskeelsete oskussõnade tarvitamist. Samas on arusaamatu, miks risustavad meie soliidsed ajakirjandusväljaanded eesti keelt alatasa ühtede ja samade ingliskeelsete tsitaatsõnadega (show, second hand, workshop, hands free, squash jmt., vahel kaldtrükis, vahel mitte), kui vastavad eestikeelsed terminid on ammu olemas ja neid on tutvustatud, enamasti korduvalt. Nagu iga ametiala viljelejad, peaksid meie arvates ka ajakirjanikud end oma ameti-meisterlikkuses, sealhulgas keele tundmises ja tarvitamises pidevalt täiendama. Siin on tegemist vastutustunde küsimusega.

Eesti ärinimede võõrapärasus on saanud moeasjaks. Massiliselt rikutakse eesti keele ehitust (nimetav kääne omastava asemel, näit. Tõnisson Kinnisvara). Tähendatud keelelõhkumine on reklaamis ületanud ärinimede piiri ja ähvardab õõnestada eestlase habrast keelevaistu (Stockmann päevad, Euroopa Noored päev, Wall Street kullapalavik). Osa reklaami mõjutab noori tarvitama eesti-inglise segakeelt. Meediakanalitel puudub kontroll keeleliselt alaväärtusliku reklaami üle; raha otsustab kõik. Keeleseadus on muutunud farsiks.

Väärade lähtealuste tõttu on keelekorraldajateks hakanud inimesed loobunud kirjakeele reeglistamisest, selle asemele on võetud soovitamine, mis seisneb peaaegu kõige lubamises. Üldsusele on antud info, et nüüd on kõik lubatud nagu kõnekeeles või murdes. Üldteoorias on hästi teada, et kirjakeele tugevus seisneb tema reeglistatuses, mis on lähtunud süsteemsusest, otstarbekohasusest, rahvalikkusest ja ajaloolisusest. Kõikelubatavuse tõttu on risustumas ka seadusandlus, õppekirjandus, õppekavad jm.

Häiriv on eestlaste alaväärsuskompleks, rahvustunde lahjenemine, haridustegelaste endi keeleline nõrkus, mille tõttu eesti keel kui õppeaine on asendatud segaõppeainega.

Iialgi ei ole eesti keelele (ja ka kirjandusele) eraldatud õppekavas nii vähe tunde kui praegu.

Hiljutisel keelepäeva ettekandekoosolekul Tartus 17. märtsil s.a. selgitas Eesti Vabariigi endine suursaadik Leedus, kui tõsiselt suhtub Leedu riigivõim leedu keele heakäekäigusse. Sealse parlamendi juures tegutseb komisjon, kes seisab leedu kirjakeele õiguste kaitsel täie karmusega. Eesti Keele Kaitse Ühing kutsub ka meie riigikogu võtma tõhusaid meetmeid meie kirjakeele kaitseks. On viimne aeg peatada eesti keele laostumine Eesti Vabariigis. Ühtlasi kutsume eestlasi mõtisklema oma rahva saatuse üle.